Ohutusalane juhendamine on üks kõige tõhusamaid, kuid kindlasti üks kõige alahinnatumaid tegevusi tööõnnetuste ja kutsehaiguste ärahoidmiseks. Töötaja saab juhendamise käigus teadmisi, kuidas ohutult tööd teha ning tööandja on andnud suure panuse ohutu töökeskkonna loomiseks. 

Mida kujutab endast töötajate ohutusalane juhendamine? 

Ohutusjuhendamine on uue või olemasoleva töötaja teadlikkuse tõstmine ettevõtte või asutuse meetmetest, mis aitavad kaasa ohutusele ja töötaja tervise hoidmisele. Juhendamise käigus tutvustatakse töötajale ettevõtte töökorralduse reegleid, töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid, seadusandlust ja korraldust organisatsioonis. Ohutusjuhendamise teoreetilisele osale peaks järgnema ka praktiline osa, mida nimetatakse väljaõppeks. Väljaõppe eesmärk on praktiliselt läbi teha ohutud töövõtted ning veenduda, et töötaja on iseseisvaks tööks valmis. 

Lisaks on oluliseks juhendamise materjaliks ohutusjuhendid, mis peaks sisaldama konkreetse seadme või tööprotsessi käigus varitsevate ohtude tutvustamist ja meetmeid ohtude vältimiseks, sh kohustuslikke isikukaitsevahendeid.

Juhendamist peetakse nii tööandja kui ka töötaja tasemel pigem tüütuks ja ajakulukaks tegevuseks, kuid tegelikult on see üks olulisemaid tegevusi töötervishoius ja tööohutuses. Peamised õnnetused juhtuvad töötaja tegevuse tagajärjel ja esimene asi, mida hakatakse uurima on – kui teadlik oli töötaja ohust, mis põhjustas õnnetuse ning kas tal oli piisavalt teadmisi selle õnnetuse ärahoidmiseks? 

Suurel enamusel tööõnnetustest on üheks peamiseks põhjuseks ebapiisav juhendamine. Kui töötajale antakse lugemiseks  50 – 100 lehekülge ning aega selleks 1-2 tundi, siis on üsna selge, et kogu materjali ei olnud võimalik omandada selle aja jooksul. Selle tulemusena on õnnetused kerged tulema ning peamine vastutus langeb tööandjale. Tööandja peab planeerima juhendamise selliselt, et töötajal on seda kerge omandada. 

 

Kuidas üks hea ja tulemuslik juhendamine üles ehitada?

1. Juhendamise materjal jagada ampsudeks

Alustuseks tuleks vaadata, kui palju on materjali, millega töötaja peab tutvuma ning seejärel otsustama, kas juhendamine tuleks läbi viia ühe korraga või võiks seda jagada “ampsudeks”. Töötaja tegeleb ühe “ampsuga” korraga ning igale teooria “ampsule” järgneb praktiline “amps” ehk väljaõpe ning mõned nädalad iseseisvat tööd. Seejärel saab liikuda juba järgmise ampsu juurde. 

2. Juhendamine jagada erinevate pädevate inimeste vahel ära

Teine asi, mida läbi mõelda on, et kes juhendamise läbi viib? Kas see on üks konkreetne inimene, kelleks on näiteks töökeskkonnaspetsialist või on see mitu inimest? Näiteks töökeskkonnaspetsialist viib läbi üldise juhendamise, mille alla kuuluvad töökorralduse reeglid, sissejuhatav juhend ja kontoritöötaja ohutusjuhend ning spetsiifilisemad juhendid jagatakse ära osakonna juhtidele, meistritele või mõnele teisele pädevale töötajale. Siin võiks kehtida põhimõte, et kui töötajal tekivad spetsiifilised küsimused, siis juhendaja on võimeline nendele koheselt vastama. 

3. Juhendamine olgu mitmekesine
Kolmas teema on, kuidas juhendamine läbi viia? Nüüdseks võiks olla selge, et töötajale lihtsalt paberite ettesöötmine ja pärast allkirja võtmine ei ole tööandjale piisav kaitse.  Rohkem tuleb mõelda sellele, kuidas töötaja materjali kõige paremal viisil omandab? Siinkohal on soovitav kasutada erinevaid viise töötajale info edastamiseks – vaatamine, kuulamine, praktiliselt läbi tegemine. Siin saab kasutada erinevaid tööriistu, mis teevad juhendamise põnevamaks ja tulemuslikumaks

Lõpetuseks tasub meeles pidada, et kuigi juhendamise eesmärk on kaitsta töötajat tööõnnetuste ja kutsehaiguste eest ning tööandjad võimaliku vastutuse eest, siis see ei tähenda, et see peaks igav formaalsus olema. Me tahame, et juhendamise materjal töötajale päriselt meelde jääks ja läbimõeldud juhendamiste protsess aitab sellele kindlasti kaasa.